Muusikalises kujunduses on kasutatud Eino Tambergi Voldemar Pansole pühendatud sümfooniat

Teater ja aeg
Voldemar Panso hääl kõneleb meile teatrist. Suure teatrimehe, NSV Liidu rahvakunstniku mõte otsib oma kunsti olemuslikku tuuma, peatub ikka ja aina küsimusel: mis kaob ja mis jääb?
Lindistused on põrit eri aegadest, tehtud erinevatel eesmärkidel ja eri meeleoludes saadete tarvis, küllap muutus ka kõneleja ise - praegu on see kõik arhiivimaterjal, killukesed teatriajaloost. Ometi kuuleme siin midagi läbiva teema taolist, üha varieeruvat ja püsivalt Pansot seiranud äratundmist, et teater on hetkeline ja kaduv, igas ajas omamoodi taassündiv ja koos oma ajaga surev kunst. Liivakastimäng. See on teatri võlu ja traagika. Pansot huvitas aga see, mis on selles hetkelises kunstis igavest, järjepidevat, jäävat. Interpretatsioon vananeb, stiilid vahelduvad, etendus kaob igaveseks ja näitleja ise on surelik. Mis jääb? Teeme kaasa selle mõttekäigu, jälgime Voldemar Panso paradoksaalset loogikat, süveneme teatrikunsti probleemidesse...
Voldemar Panso kavatses üldistada oma teatrikogemust ja elutööd, plaanitses "panna kõik paberisse", teoksil oli doktoritöö. Aga sisehääl, mida ta siinses tekstis mainib, ei petnud: aega polnud antud palju. Doktoritöö jäi lõpetamata, sest teatrimehed pole igavesed, kuigi teater ise on igavene. Nüüd on jäänud vaid h ä ä l , mis kannab teatrimõtet - osa k u l t u u r i s t , millesträägib Panso.
Muusikalises kujunduses on kasutatud Eino Tambergi Voldemar Pansole põhendatud sümfooniat.
Koostajad vabandavad lindilõikude tehnilise ebaühtluse pärast - pärinevad ju need kümne aasta vältel lindistatud raadiosaadetest.